digiDilemma

Lähtun selles kirjutises enda huvidest, seega olen kallutatud arutlema tarkvaraga seonduva intellektuualomandi kasutamise ja kopeerimise üle. WIPO ei anna mingit kindlat raamistiku kuidas enda koodi või sellega seonduvaid ideid kaitsta. Tarkvara lähtekood kuulub intellektuaalomandis kirjutiste alla, mis kaitseb rõõmsalt ilukirjanduslikke töid, aga ei suuda kaitsta näiteks tööd mida kirjutisena loodud kood saavutab. Võrdlemisi lihtsa vaevaga võib transpile'ida koodi näiteks teise keelde ja autoriõigusest on mööda pääsetud. Tegemist ei ole sama lähtekoodiga. Euroopa patendiseadused ei lase ka patenteerida tarkvara ideed, seega enamike arendajate küsimus pole tavaliselt niivõrd "mida muuta patendi- või autoriõigusseadustes mis riigiti erinevad?", vaid pigem kuidas praktiliselt enda töid kaitsta. Karbitooteid perpetual litsentidega peaaegu enam ei müüdagi. Mis ei ole ka halb, karbitooted tahtsid kogu arendus- ja turundustulu kompileeritud suletud koodiga programmilt ostuhetke...

Virginia Shea poolt 1994. aastal välja töötatud netiketireeglite nimistu on ideeliselt ilus algatus käitumiskoodeksi loomiseks digitaalses ruumis. Inimeste ja nende aja austamisest neile nende vigade andestamiseni on iga idee väga selgelt peegeldamas hea tahte tavasid päriselust (veebis tuntud kui IRL).  Sseetõttu on raske ka välja valida reegleid mis oleks justkui aegunud või nüüd hoopis tähtsamad. Eetika ja etikett, olgugi et võrdlemisi mõõdetavad ja defineeritavad jäävad siiski kultuurisõltuvateks nähtusteks ning ei ole absoluutsed ega universaalsed. Võiks öelda et "make yourself look good online - don't post flame bait, know what you're talking about and make seense" on olulisem kui kunagi varem kuna paljud riigi teenused on kolinud internetti. Samuti avalik teave ning haridus. Organisatsioonid ja kogukonnad nagu Wikipedia, IEEE, LinkedIn proovivad põhimõtet järgida, jättes veebist usaldusväärse allika mulje. Inimest peetakse meeles kuna teenused ja sisu on loodud...